Hendra, 10-aastane
Hendra on naerusuine ja pealehakkamist täis 3. klassi neiu. Temal diagnoositi spinaalne lihasatroopia ehk lihaste kärbumine, mistõttu ta toimetab oma tegemisi ratastoolis.
Christella sündis hapnikupuudusega, mis põhjustas insuldi ja see omakorda parema kehapoole halvatuse. Halvatus hakkas õnneks juba väikelapseeas näitama väikeseid taandumise märke, ent tüdruku parem jalg ja käsi vajavad siiani igapäevast taastusravi, lootuses saada kunagi peaaegu sama tugevaks, sujuvaks ja kindlaks kui vasak pool. Lisaks on Christellale tehtud kaks operatsiooni, et mõlemad jalad saaksid ühepikkuseks.
Christella elab Tõrvas ja õpib kohaliku gümnaasiumi 2. klassis. Koolis on tal veidi raskem kui klassikaaslastel, sest peab tihti käima hoopis taastusravil kas Haapsalus, Tallinnas või Tartus. Siis tuleb koolitööd ema ja isa abiga iseseisvalt läbi võtta. Neli korda aastas viib tee ta Haapsalu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse, kus iga kord veedab kaks nädalat ravil. Tüdruku vanemad nendivad, et ravilkäimistega sõidavad nad nädalaga tihti läbi üle tuhande kilomeetri ning üheksa aasta jooksul on Eesti teedel läbitud sadu tuhandeid kilomeetreid.
Ema Terje arvab, et tütar võtab ravil käimist iseenesestmõistetava paratamatusena –on ta ju üheksa aasta jooksul sellega ära harjunud. Igas haiglas ootavad ees juba tuttavad füsioterapeudid ja arstid ning omaealised sõbrad. Mõnikord tuleb loomulikult ette ka hetki, kus laps sooviks protseduuride ja harjutuste asemel hoopis mängida – siis utsitavad vanemad tagant. „Christella on väga tubli ja usin treenija,“ kiidab ema. Tänu visadusele ja järjekindlusele on paranemine toimunud suurte edusammudega – tüdrukuke kõnnib ise, kuigi märgatavalt longates.
Kuigi Christella parem jalg ja käsi ei ole kuigi tugevad ning paranemine nõuab aastate vältel veel palju tööd, on ta hingelt tõeline sporditüdruk. „Minu lemmiktunnid koolis on laulmine ja kehaline kasvatus,“ kinnitab Christella. Vabastusest hoolimata nõuab tüdruk vanemate sõnul kindlameelselt, et tahab sporti teha ning naljalt ühtki tundi vahele ei jäta. „Kõige rohkem meeldib mulle talvel suusatada!“ lisab südikas väike neiu. Õpetaja aitab siis suusad jalga ning kui klassikaaslased teevad suuri ringe, suusatab Christella endale jõukohasemaid väikseid ringe. Ravilkäimiste kõrvalt jõuab ta umbes kord kuus ka laste kergejõustikutrenni, kus talle samuti väga meeldib.
Huvitaval kombel paelub väikest habrast tüdrukut ka tehnikasport. „Rallisid vaatab ta kasvõi kaksteist tundi jutti ja mitu päeva järjest. Kui teised juba väsivad ära, siis tema vaatab silmade särades ikka edasi,“ muigab isa Meeliko. Akuautoga sõitmise staaži on noorel motohuvilisel kogunenud seitse aastat. Nüüd unistab ta ATV-ga sõitmisest, ent selle juhtimiseks pole parem käsi veel piisavalt tugev. Lohutuseks teeb isa pisipiigaga hoopis koduhoovis paar tiiru mootorrattaga, tütar kindlalt enda ees sadulas istumas.
Parema käe ja jala tugevdamiseks ning koordinatsiooni arendamiseks treenib Christella iga päev kodus trenažööril ja teeb palliharjutusi ning käib ujumas. Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses saab tüdruk Haigekassa abil neli korda aastas teipimisravi, kuuma parafiini vanne, juhendatakse käe- ja jalatreeninguid ning tehakse käimisanalüüse. Et kiiremini terveneda ja oma edulugu jätkata, vajaks Christella aga veelgi rohkem protseduure ja tihedamini, eriti kuna lähenemas on hoogne kasvuperiood.
